The Final Countdown.
mikk, 31. mai 2010„The real danger is not that computers will begin to think like men, but that men will begin to think like computers.”
Sydney J. Harris
Lugupeetud lugeja, järgneva kirjatüki lugemisel avaneb Sulle tõsieluline ning kärpimata ülevaade ühe tehnosuhtleja välispraktikast Slovakkias. Kuidas wifi levib mägedes ning milliste vägitegudega siis täpsemalt hakkama saadi?
Pidulikuks alustuseks üks korralik gurmeelik isutekitaja ehk „Tehnosuhtleja – kes see on?” Teame, et igaühele meeldib oma mätast kõige rohkem kaitsta. Tõeline tehnosuhtleja ei ole siinkohal erand. Võtan kohe appi IT Kolledži esiründaja Antti Andreimanni, kes 13. mail 2010 ruumis 314, käis välja järgneva toetava mõttekäigu: „Ärge kunagi laske koodikirjutajaid ning müügimehi kokku, mitte kunagi!” Lühidalt ja konkreetselt nagu esiründajale kohaselt, võttis Andreimann kokku kes peaks tekkinud tühimiku täitma – tehnosuhtleja!
Vahva praktika Slovakkias on mustal ning valgel ja aeg on tulemusi jagada! Kuna minu praktika toimus veidike ebatraditsioonilises keskkonnas siis sellest lähtuvalt olid tekkinud tööülessanded ning probleemid kraad teistsugused. Kõlab küll jube keeruliselt kuid minu praktikakoht oli ülikoolis – Žilina University. Töökaaslasteks õppejõud ning doktoratuuri tudengid. Põhitööna tegelesin „Crises management” (KKM) osakonna veebilehekülje arendamisega. Sisu, disain, kasutajamugavus, SEO ja muud kellad-viled. Hoopis ekstravagantsem kuid mitte põhitöö oli tudengitele suunatud tegevus. Näituseks sain privileegi korraldada loengusarja millega pidin katma midagi huvitavat nii auditooriumile kui endale. Rääkisin teemadest milles olin nii kala vees ning samuti asjadest milles pidin eelnevalt kõvasti sukelduma – et oleks millest, selg sirge, rääkida. Seda edevust ja esitlust sai nüüd kõvasti selgemaks! Öeldakse, et parim viis õppimiseks on õpetamine ise – pagana õigus!
Räägime reaalsusest ning päris kogemustest siis. Nagu algselt mainitud on tegemist tehnosuhtleja praktikaga mis välistab karmid koodikirjutamised ning kompileerimismaratonid. Kõlab küll jube eneseirooniliselt kuid mida rohkem ITK koolipingis sai studeeritud seda selgemaks sai tõsiasi, et tehnosuhtluse kõige olulisemat tahku ei ole võimalik ainult teooriat õppides omandada. Kuidas ei saa, mis see siis on?
Nimetus „tehnosuhtlus” peidab endas hulgaliselt põnevaid tahke millest üks olulisem, minu isklikust vaatevinklist, on kohanemisvõime. Mõistame ilmselt kõik, et see tähendab harjumist teatud keskkonnaga. Keskkond on aga jube lai mõiste, räägime konkreetsemalt. Laiendaksin seda definitsiooni tehnosuhtleja seisukohast ning uueks seletuseks oleks, et kohanemisvõime on oskus valida õige otsus hoolimata järgnevatest faktoritest: tundmatud olukorrad, harjumatud iseloomud, ootamatud ülesanded, pidevalt korduvad arusaaamatused, 404, jne. Siinkohal ei hoia end tagasi ja annan ühe värvika näite.
Koosolek. Üks edukas ettevõtmine koos kohaliku tudengiga on valmis. Uus kodulehekülg sai lõpuks paigaldatud, õppejõud said uhked personaalsed ligipääsud ning aeg oli pidulikult presenteerida, kuidas seda kasutama peaks. Akadeemiline õhkkond ja väike närv sees nagu ikka. Viis minutit enne koosolekut saabub mulle sõnum kohalikult tudengilt, kes teatab enda mitte-tulemisest…
Võiks öelda, et ikka juhtub ja mis see üks presentatsioon siis ikka on. Täiesti nõus! Lisades aga ajalise faktori – viis minutit, saame hoopis huvitavama dimensiooni ning võiksime siinkohal kõik mõtiskleda oma viimase presentatsiooni ettevalmistamise ajakulule? Just taolised ootamatused tööülesannetes, persoonides ning olukordades olid mõnusalt karastavad! See oligi ju üks põhjusi, miks teekond Slovakkiasse sai võetud, et ennast karastada; võtta igast olukorrast maksimaalne; ammutada uusi kogemusi ja tulla siis tagasi ja jagada!
Olen äärmiselt tänulik, et eelpool mainitud karastavad ja väärtuslikud situatsioonid saatsid mind praktikal ning ITK`s omandatud teooria leidis rohkelt rakendust. Tehnosuhtluse üks olulisemaid tahke, kohanemisvõime, sai ilusti kinnitust!
Jutt jutuks, pildid leiad:





